Sihtkaitsevööndis kehtestatud piirangutest tekkinud kahju hüvitamisest

2.      Loomulikult võib nii varaline kui mittevaraline kahju võivad tekkida ka õiguspäraste toimingute tagajärjel. Selline kahju põhiseaduse § 25 kaitsealasse ei kuulu, küll aga võib selle hüvitamine olla nõutav mõnest teisest põhiõigusest tulenevalt. Näiteks hüvitise omandi õiguspärase äravõtmise eest näeb ette § 32 lg 1 teine lause. Nõue õigusvastase sundvõõrandamise tõttu tekkinud kahju eest langeb seevastu nii § 32 lg 1 teise lause kui § 25 kaitsealasse. Siin saab aga takistuseks see, et ei toimu otseselt võõrandamist. Kinnistule seatakse piirangud, mis oma sisult on üsna karmid, aga samas ei too kaasa sundvõõrandamist. Põhimõtteliselt kaasneb suurema osa kinnistute mingeid piiranguid (detailplaneeringu kaudu piiratakse ehitustegevust, lisaks erinevad naabrusõigused jne). Seejuures konkreetses kaasuses, millest juttu oli, nähtus, et mingil määral oli nagu raietegevus ikkagi lubatud. Seetõttu võib eeldada, et lõppastmes võidaksegi kohtus öelda, et piirangud on tõesti olemas, aga mitte sellised, mis tooks kaasa sundvõõrandamisega võrdse mõju. Lisaks on siin veel see nüanss, et teatud piirangute puhuks on omanikule nö vastutasuna ette nähtud ka maamaksuvabastust (maamaksuseaduse § 4 lg 1 p 1 ja 1 prim). Eraldi teema on veel looduskaitseseaduse § 20 (kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamine). St et riik teatud juhtudeks ette näinud võimaluse, kus kinnisasi või osa sellest ostetakse ära ehk et omanik saab raha ning ta ei pea taluma piiranguid. Seega on olemas ka vastav mehhanism, mis tagab valikuvõimaluse. Tahad olla omanik või tahad selle rahaks teha, valikuvõimalus on ikkagi olemas. Ei saaks öelda, et vahepealse variandi (hüvitise maksmine) puudumine oleks sedavõrd suur rikkumine või puudus, mis annaks võimaluse mingi nõue püsti panna riigi vastu.